Kaotatud vahuvalu on aurustusmustriga valamise tüüp, mis sarnaneb investeerimisvalamisele, välja arvatud juhul, kui mustri jaoks kasutatakse vaha asemel vahtu. See protsess kasutab ära vahu madalat keemistemperatuuri, et lihtsustada investeerimisvalamise protsessi, eemaldades vajaduse vaha vormist välja sulatada.
See valamisprotsess on kasulik väga keeruliste valandite puhul, mis nõuavad pidevalt südamikke. See on ka mõõtude täpsusega, säilitab suurepärase pinnaviimistluse, ei vaja tõmbejõudu ja sellel pole eraldusjooni, nii et välku ei teki. Kaotatud vahuvalu sidumata liiva võib olla palju lihtsam hooldada kui rohelist liiva ja vaiguga seotud liivasüsteeme. Kaotatud vaht on üldiselt säästlikum kui investeerimisvalamine, kuna see hõlmab vähem samme. Protsessi olemuse tõttu ei ole tavaliselt tõusutorusid vaja; kuna sulametall aurustab vahu, jahtub esimene vormi metall kiiremini kui ülejäänud, mille tulemuseks on loomulik tahkumine. Tänu oma ainulaadsetele omadustele on vahtu lihtne töödelda, nikerdada ja liimida. LFC paindlikkus võimaldab sageli koondada osad üheks lahutamatuks komponendiks; muud vormimisprotsessid nõuavad ühe või mitme kokkupandava osa valmistamist.
Kaks peamist puudust on see, et mustrikulud võivad väikese mahuga rakenduste puhul olla kõrged ja mustrid on nende vähese tugevuse tõttu kergesti kahjustatud või moonutavad. Kui mustrite loomiseks kasutatakse stantsi, on esialgne maksumus suur.
Kaotatud vahuvalu eelised ja puudused
Sep 10, 2024
Jäta sõnum
